Kahekümneseitsmesena

alustan oma päeva tantsides, keksides ning

mul hea meel, et ma siin olen. Selles päevas ja selles hetkes.

Kahekümneseitsmesena olen rohkem oma nägu, selle naise nägu, kes ma tegelikult olen. Iseenda näoga.

Olen pehmem, ausam, avatum, naiselikum, kaastundlikum, samas julgem, konkreetsem, kohati mõnele ka ebamugav.

Kahekümneseitsmesena on mul hea meel, et koorin endalt maha neid maske, mis ma tegelikult pole. Ja mida pikalt olen kandnud. Et teistele meeldida, et teistega sobituda.