Kahekümneseitsmesena

alustan oma päeva tantsides, keksides ning

mul hea meel, et ma siin olen. Selles päevas ja selles hetkes.

Kahekümneseitsmesena olen rohkem oma nägu, selle naise nägu, kes ma tegelikult olen. Iseenda näoga.

Olen pehmem, ausam, avatum, naiselikum, kaastundlikum, samas julgem, konkreetsem, kohati mõnele ka ebamugav.

Kahekümneseitsmesena on mul hea meel, et koorin endalt maha neid maske, mis ma tegelikult pole. Ja mida pikalt olen kandnud. Et teistele meeldida, et teistega sobituda.

Veebruaris võttis mind üle ärevus, mis kandub nüüd edasi märtsikuusse. Rinnus on raske, süda klopib, mõtted võistlevad üksteisega. Ma tunnen justkui mu peas oleks kirves, mida ma ei suuda välja tõmmata. Keerleb mõte, et "mis ma tegema pean, mis nüüd saab" kuigi midagi hullusti pole. Ma ei suuda lõdvestuda. Ma ei suuda mõtetel lasta vaibuda. Jalutamine aitab. Voodis vedelemine ja enda haletsemine ei aita. "Kas ma teen midagi valesti, kas midagi on jäänud mulle märkamata...miks ma nii tunnen"
Sotsiaalmeedia teeb ka ärevaks. Ma leian ennast võrdlemas teistega. Ja kui piinlik seda tunnistada ka poleks, siis ma mõtlen miks rohkem inimesi mu TT lehte ei jälgi, kas kõik on nii halb? Kas on midagi mida ma saan paremaks teha? Mida…
Ma tunnen, et see kõik tuleb läbi suure pingutuse ja läbi suure surve. Mõtlen kõike nii läbi ja lõhki ning ajan end lõpuks täiesti pingesse. Kas ma pean tegema ilusamaid pilte, kirjutama vaimukamaid tekste, pean tegema endast paar prof pilti, kas pean ostma reklaami sisse. Aga tegelikult ei ole mõte ju selles. Ma lihtsalt tahan rahuldada oma ego, kes nõuab välist tunnustust ja kinnitust. Ja ma teen seda kõike täiesti valedel põhjustel ju siis.
Ma olen segaduses ja sassis. Või ma ei peaks üldse mitte midagi tegema.

HINDA SÜGAVALT SISSE-VÄLJA.

"Grandma, I'm tired. So tired of this life..."
"Take your tiredness, my child, and wrap it around yourself. Like a blanket in the cold winter months. Tiredness comes to make you a nest, to bring you to wear comfortable clothes, to make you sink into its warm embrace. I invite you to stay within yourself. Without strength, without thoughts, without actions. Like the snow that covers everything to soften the world, to make it muffled, to protect it from noise. Accept the flakes of your tiredness and let yourself be completely covered by them."
"I could die buried under there..."
"You will be reborn instead. Like the seed in the ground. Do not resist your weariness, do not reject it with a thousand actions, a thousand intentions, a thousand feelings of guilt. It just wants to take you by the hand and lead you to sink into the void. Right there, where the source of every inner strength lies. They taught us to be strong by resisting. But it is in surrendering that the true heroes emerge."
"I'm afraid, grandmother. What if fatigue will annihilate me?"
"My child, you are not afraid of tiredness but of losing control of yourself. The time has come for you to give yourself to life. And to generate together with it the most wonderful children: the fruits of your soul!"
Author: Elena Bernabè
Picture by Magic on Flickr

Ma mäletan, et kui oli aeg kooli minekuks, siis paljud soovitasid mind jätta lasteaeda veel üheks aastaks. Arvati et ma pole piisavalt "valmis" ja "arenenud". Siis ma juba tundsin, et "ma jään teistest kuidagi alla" "ma olen teistest halvem, nõrgem, rumalam". Kui täpsem olla, siis ma tundsin, et ma pole selline nagu teised ja minul oleks justkui midagi viga. Mäletan kuidas enne 1 klassi aktust läksin paaniliselt ema juurde ja ütlesin:"Aga kuidas ma kooli lähen kui ma lugeda ei oska. Ma pean kiiresti selle ära õppima." Sest see laps tundis, et ta ei taha teistest halvem olla ja teised lapsed juba oskavad kõike. Ema rahustas mind ja ütles, et ma lähengi kooli, et õppida lugema. Kuna ma olen kakskeelsest perest ja esimene keel on mul vene keel, siis see võis olla põhjuseks miks mul oli lasteaias raskem kui teistel. See on põhjus, miks esimesed kaks klassi olin ma vanematele pettumuseks, enda arvates. Kui ma mõtlen sellele ajale, siis ma mäletan, et esimeses klassis ma ei saanud aru, mida minust tahetakse ja mida ma pean tegema. Ema töötas kogu aeg ja ta eesti keel logeles, nii et minule abiks ta väga ei saanud olla. Ma pidin kõike ise nuputama. Ega mu hinded väga head polnud. Kui muidu esimeses klassis olid teistel kõik viied, siis minul võis vabalt ka kolm olla. Nüüd ma alles mõtlen, mida kuradit, miks lastele üldse hindeid pannakse. Täiesti arulage. Tänapäeval vist enam niimoodi pole. Tollal ma seda ei teadnud, ei mõistnud ja lihtsalt tundsin, et see ei vasta ootustele. Mina ei vasta ootustele. Selles vanuses ma tundsin, et ega tegelt minult palju keegi loodagi.
Kasuisa ei saanud mulle samuti abiks olla, sest mäletan eredat üht olukorda, 1 klassis, kus pidin harjutama järgmiseks päevaks lugemist. Lugesin kasuisale ja ta läks täiesti närvi ning ütles mulle midagi väga halvasti, mille peale ma läksin teisse tuppa ja puhkesin nutma. Ma ei oska täpselt öelda, mida ta ütles, aga need sisendused mis jäid sellest olid:"Ma ei oska midagi. Mul on midagi viga. Ma olen saamatu." Ma tean et ema oli seal kõrval, aga ma tunnen, et ega ta osanud mind lohutada… See sisendus on jäänud painama mind terve elu. Siiani kardan, et keegi ütleb mulle midagi halvasti. Ütleb, et mis sul viga on, et ahh miks sa seda ei oska.
Kui ma sellele olukorrale mõtlen, siis ma lähen täiesti pisaraisse, sest see väike tüdruk elab ikka veel minus. Ta ikka arvab, et ta ei oska midagi või tal on midagi viga. Ta siiani kardab, et keegi läheb endast välja ja karjub ta peale. 19 aastat hiljem alles mõistan, millist koormat ma endas kannan. Alguses see teeb kurvaks, siis vihaseks ja siis jälle kurvaks. Aga sellega ei lahenda seda olukorda. See laps ikka vajab tuge ja hoolt, sest keegi pole talle öelnud, et ta on imeline ja ta ei peagi kõike kohe oskama ning üldse poogen need hinded, ning et ta vanemad on ise sassis. Sest tema jaoks on kõik, mis ta vanemad ütlevad, tõsi. Ta ei oskagi kahelda. Lähme selle juurde, mida ma tegin.
Ma läksin tagasi sellesse olukorda. 1 klassi, sinna sadama tänava korterisse esimesele korrusele, elutuppa. Ma mäletan seda sisutust nii hästi. Kõiki neid tube. Ma istun koos kasuisaga ja üritan lugeda ning mul ei tule välja. Või ma ei saa millestki aru. Ma tunnen, et olen ebaõnnestunud ja et mul on tohutult valus. Ma lähen teisse tuppa ja puhken nutma. Nüüd sisenen mina täiskavanuna, nimetame teda suureks A`ks. Suur A siseneb korterisse, vaatab oma ema, siis kasuisa ja läheb sinna tuppa. Ta tuleb rahulikult, vaikselt ning hakkab silitama selga. Nimetame minu väikest koopiat, siis väikseks A`ks. Väike A arvab, et see on ema, aga see on tegelikult võõras tädi. Ta ei tunne seda tädi, aga ta tundub väga tuttav. See tädi on nii ilus ja ta naeratab ning ütleb:"Sa võid nutta nii palju kui soovid. Ma olen siin ja ootan sind ära." Väike nutab mõnda aega ja kui pisarad saavad otsa, siis ta tunneb kuidas ta rahuneb ja see hell silitus seljas annab talle turvatunde. Suur A näeb, et laps on rahunenud ning lausub:"Kas lähme proovime lugeda?"
Väike A läheb silmapilkselt krampi ja raputab pead. Ta ei taha enam valmistada pettumust teistele inimestele. Ta ei tule enam sellega toime.
Suur A noogutab ja ütleb:"Ma mõistan, miks sa ei soovi enam lugeda. Sa ei saanud täpselt aru, kuidas see asi käib ja sinu kasuisa läks su peale pahaseks ja ütles sulle midagi, mis pani sind tundma justkui sa oled halb ja ei saa sellega hakkama." Väike A noogutab.
"Ma tean seda armas. Aga kui ma ütlen sulle, et sa ei peagi seda oskama. Ja on täiesti normaalne, et sul see ei tule sul alguses välja. Minul oli ka niimoodi."
Väike A kuulas hoolikalt ja küsis:"Kas ma siis pole halb, kui ma kohe ei oska?"
"Muidugi mitte! See, et sa midagi teha ei oska või sul läheb sellega kauem aega, siis see ei muuda sind halvaks. Sa oled väga tähtis! Mõnede asjade õppimine võtabki sul rohkem aega, teiste ajadega läheb sul jällegi kiiresti. Kas lähme proovime veel? Mida rohkem sa harjutad, seda rohkem hakkab sul välja tulema. Ma olen siin ja toetan sind."
Väike A tundis selle tädi heatahtlikkust ja lahkust. Ta oli kindel, et tema ei hakka pahandama, kui tal lugemine ei tule välja. Ta tundis et võib eksida ja selle peale ei lähe ta närvi.
Suur A võttis väike A käest kinni ja juhatas ta laua juurde. Nad võtsid välja aabitsa ja hakkasid lugema. Alguses ei tulnud väiksel A välja ja ta läks selle pärast pingesse, suur A aga silitas ta selga ja ütles, et sellest pole midagi ning aitas veelkord tähti silp silbi haaval hääldada. Ta soestas silpe loomadega ja tegi naljakaid häälitsusi. Väike A puhkes turtsatas mitu korda naerma. Ta tundis, kuidas pinge hakkas maanduma ning peagi märkas ta end tervet teksti ladusalt lugemas.
"Mul tuligi välja! Ma sain hakkama," hüüatas pisi A.
Suur A nearatas laialt ja kallistas teda:" Muidugi tuli sul välja. Sa saad kõigega hakkama, kuid vaid annad endale aega ja usud endasse! Mina tean seda."
Väike A tundis kuidas need sõnad puudutasid teda. Temas tärkas kindlus ja heameel.
Kui nad koolitükiga valmis said, siis suur A pakkus välja minna mänguväljakule mängima. Ta väljusid korterist ja sammusid rõõmsalt mänguväljakule. Suur A küsis palju tema kohta, mis talle meeldib teha ja mida ei meeldi.
Nad mängisid mänguväljakul nii kaua kui jõudu oli ning siis oli vaja koju minna. Suur A juhatas väikse A koju ja ütles:"Pisi, ma nüüd lähen, aga ma ma olen sinu jaoks olemas igakord, kui sa paned käe südamele ja ütled, ma olen siin." Suur A pani käe pisi A`le südamele ja lausus:"Ma olen siin." Väike A pani oma käe südamele ja ütles:"Ma olen siin."
"Igakord kui sa tunned kurbust, muret, viha, pettumust, ängi, üksindust või mis tahet tunnet. Siis pane oma käsi südamele ja ütle, ma olen siin ja ma tulen su juurde. Ma olen sinu jaoks alati olemas, siin ja praegu. Ma valvan ja hoian sind, siis kui sa seda vajad. Ja ma vaatan ja jälgin, kuidas sa särad."
Väikse A silmad läksid vesiseks ja nad embasid üksteist. Ta kordas sosinal: ma olen siin, ma olen siin, ma olen siin, kartes et see läheb tal meelest. Aga see ei läinud tal meelest.
Ta läks koju tagasi ja ütles pea püsti oma emale ja kasuisale:"Ma õppisin ja mängisin täna tädiga, kes nüüd valvab ja hoiab mind igavesti. Ta ütles, et ma olen imeline ja saan kõigega hakkkama. Ta ütles, et ma ei pea teie jaoks hea tüdruk olema ja võin tunda kõiki tundeid. Ta laseb mul nutta ja olla kurb, ta laseb mul olla rumal ja teha vigu. Sest tema jaoks olen ma tähtis ja oluline vaatamata kõigele." Sellest väiksest tüdrukust õhkus kõigutamatu usk ja kindlus. Ta nägi kuidas emal läksid silmad vesiseks ning kasuisal vajusid silmad häbist alla.
Ta sammus lauldes oma tuppa ja vajus voodisse. Enne magamajäämist lausus ta:"Ma olen siin." Ja tunnetas kuidas ta keha täitus soojaga ning igalt poolt õhkus armastus ja lahkus. Ta jäi sügavalt magama.

Umbes nädal tagasi sain ma sõnumi ühelt ettevõttelt, et kas ma oleksin huvitatud uutest väljakutsetest ja kuna töö vahetuse mõtted on mul ikka mõlkunud tükk aega, siis vastasin kohe JAH! Mitte aga inimesena, kes hädasti ja lootusetult otsib endale uut tööd, vaid inimesena kes soovis lihtsalt näha, mida üldse tööturg pakub. Esimene vestlus värbajaga oli väga meeldiv ja sain öelda ka oma palganumbri(mis alguses ehmatas mind ära, et ma julgesin selle summa välja öelda :D) millega oleksin nõus tööle asuma. Siis sain n.ö teisse vooru, mis samuti oli tore ja ka lõpus sain öelda oma palga miinumumi. Olin ka otsustanud enda jaoks, et alla selle ma ei kaalugi töökohta vahetamast, sest krt TEA OMA VÄÄRTUST :D Siis tuli kolmas vestlus inglise keeles, kus mind täiega pommitati küsimustega ja seal tundsin juba suuremat ebamugavust, aga sain kenasti toime. Olin ise ka üllatunud kui osav ma tegelikult selles olen. Siis öeldi mulle, et noh neil on teised kandidaadid ka ja annavad mulle lähiajal teada, et kas ma sobin. Ma olin täiega elevil. Mõtlesin, johhaidiii kui ma selle palga kätte saan, siis ma teen küll tuult oma vanast töökohast (KUIGI MA VÄGA HINDAN SEDA), aga noh elu on kallimaks läinud ja ega üksnest arengust sa ennast ära ei toida. Sain kauaoodatud kõne ja tuli kogu see plämä " meil on siin ka teised kandidaadid, kellel on rohkem cvs kirjas kui sul ....(oukeiokei, päris nii ta ei öelndud, aga andis mõista, et teised oli ka kõvad kandidaadid ja et ma peaksin end erilisena ja puudutatuna tundma, et nad mind valivad) aga me väga tahaksime sind näha meie poodi juhtimas. " Omgg ma olin nii õnnelik ja mõtlesin, PÄRISELT KA VÕI. Ja siis tuli suur AGA… "aga palk mida me juhatajale pakkuda saame on see, kindlasti on olemas võimalus end tõestada ja edasi liikuda ning rohkem teenida" MINE PERSSE :D mida sa ajad. Siis ma olin nagu, et nalja teete või. Et ma liiguksin oma pepuga mugavalt sätitud kohast KUHU....ettevõttele lihtsalt niisama käibet tõstma, oma energiat jagama, oma tarkusi ja kogemusi SELLE EEST VÕI? No way. Kuigi ma lubasin, et tulen kauplustega siiski tutvuma, siis peale Anderi vestlust mis oli ühesõnaga "midaperset, saada nad kukele" olin kohe saatnud meili et ma pole huvitatud. Oijaaa, mul on kindlasti palju õppida. Konkreetsust, enesekindlust ja enesepiiride kehtestamist. OMA AJA AUSTAMIST. TEA KURAT OMA VÄÄRTUST. Oi, ma peaksin kindlasti raamatu sellest kirjutama. Ma olen pettunud, aga see oli väga väärtuslik õppetund mulle.

Ma hoian ja armastan sind vaatamata.
Vaatamata su nõrkusele, argusele, ebakindlusele.
Ma hoian ja armastan ja hoian, vaatamata.
Ma hoian ja armastan sind. Ja pühin su pisaraid. Ja valu jagan pooleks.
Ma kuulan ja emban ja lasen sul olla. Lasen sul tunda kõik. Sa võid olla kõik.
Sa võid olla torm või päike, kastehein või hommikune udu. Sa võid heljuda tuules, lehtede sahinas, jäneste jäljedes. Sa. Oled. Kõik.
Ma lasen sul nutta, karjuda või raevutseda. Ja ma ütlen, et see on ilus. Ma aitan sul kiskuda maske. Rebida maha kõik mis on võlts. Ja ehitada uus, ethne, päris. Sina.
Ma hoian ja armastan sind vaatamata. Vaatamata.

Blogi pidamine nõuab järjepidevust. Ma tunnen, kui raske on ennast väljendada. Kui raske on kirjutada sellest, mis minuga toimub. Aga see on vajalik. Ma olen unustanud maalimise, joonistamise, kirjutamise ja lugemise oma lõbuks. Olen viimased 1.5 a teinud ainult seda, mis on mulle tulemuslikud ja kasu toovad. Ehk siis mis pikas plaanis mulle raha sisse tooksid. Ma olen kaotanud ennast, mängulisuse ja lusti. Ja selle tulemusena tunnen ma ärevust, kimbatust, masendust. Aga mitte kogu aeg. Ma tunnen ääretut tänulikkust, rõõmu, naudingut, armastust ka. Ja igapäevaselt tulevad taipamised ja joovastused. Kõik ei ole ka nii halb. Ma õpin rohkem elu tunnetama mitte ainult äärealadel hea-halb vaid tekkinud on ka pooltoonid. Ma olen teadlik. Olen õppinud armastama ka oma valu ja võtma oma pisaraid vastu kaastundega. Hoian ennast kõige suuremas pimeduses.
Miski on aga puudu… teadmine...tunne, et ma pean liikuma edasi. Et olen oma rajast kõrvale läinud ja see kutsub mind tagasi. Mõistusehääl lööb häirekellad ja juba leiangi ennast tegevuste unustusse.
Mu tähelepanu on nii hajutatud ja ma ei suuda keskenduda. Ma teen ühte, teist ja järsku juba kümnendat asja. Sama hoomamatud on ka minu mõtted. Nagu lained, mis tulevad ja lähevad ja tulevad ja lähevad.
Ärevus vahetub muretsemisega. Muretsemine tardumisega. Tardumine ahastusega. Ja nii ringiratast.
Ma tahaksin minna metsa täiesti üksinda. Kõndida mööda rada vaikuses ja tuulte sahinas. Tahaksin et tuul paitaks mu põski. Tahan sukelduda jõkke. Lasta vulinal ennast kanda. Tahaksin nii väga uppuda hetkesse, et unustada kes ma olen või siis jõuda Endani ning ühineda Kõiksusega. Olla kõigega üks.
Ma tahan tunda hoitust ja kõikehõlmavat armastust. Ma tahan olla armastus.

spasibo 4to tq mne drug. tq pervaja iz vseh s kem ja mogla bqtj takaja kakaja estj i skem ja mogla obwatsja po nastojawemu. ja 4ustovala i 4ustvuju sebja uslqwannoj i ponjatnoj. ja ni skem ne mogu tak razgovarivatj kak s toboj, ne s juliej, ni s nastej, ni s kristinoj, ne s külli, toljko s toboj. ja tebja vstretila 2012 goda v konce mai, vna4ale ijulja, poedaja 4ipsq u muzqkaljnoj wkolqi dumaja mra4nqe mqsli. moja mama vsegda govorila 4to tq 4udo, i ne dlja krasivogo slovca, a potomu 4to tak i estj. tq vo mnogom menja spasala prosto svoim prisustviem. i moja druzba s toboj privelo menja v mesto gde ja nakonec to schastliva s soboju. ja o4enj verju rodstvo dush i 4to ljudi svjazanq s drug drugom po karme i pojavljatsja togda kogda etu nuzno. 4tobq prepodatj urok, spasti, icelitj, nau4itj 4emu to. tq pojavilasj v mojej zhizni o4enj neprostoe vremja dlya menja gde kawdqj denj ja bqla na grani. dumaju kak to tvoja duwa razpoznala moju duwu. vozmozhno mq sejchas ne tak 4asto v zhivuju vstre4aemjsa, no moi mqsli i 4ustva po otnoweniju nawej druzhbq ni4utj ne izmenilisj s togo vremeni. naoborot segodnya ja vizhu vse o4etlivee i cenju eto boljwe 4em kogda libo. prosto kakoe to ozarenie. kak budto ja vse eto vremja bqla slepa… i tq ne poveriw no takoj son ja videla v paldiski na dnjah, 4to ja wurjusj wurjusj i kak budto terjaju zrenie, mne tak strawno, 4ustvuju ne4astj v komnate kakajata. na4inajusj molitjsa i prosqpajusj. mama tot denj skazala mne, eto zna4it 4to tq ne vidiw vokrug sebja 4to-to. eto pered toboju no tq prosto ne vidiw.