Life will break you. Nobody can protect you from that, and being alone won't either, for solitude will also break you with its yearning. You have to love. You have to feel. It is the reason you are here on earth. You have to risk your heart. You are here to be swallowed up. And when it happens that you are broken, or betrayed, or left, or hurt, or death brushes too near, let yourself sit by an apple tree and listen to the apples falling all around you in heaps, wasting their sweetness. Tell yourself that you tasted as many as you could. ~Louise Erdrich
19 July
0
11 July
Ehk me soovime rohkem kuulda "Ma mõistan sind."
Mis tol saatuslikul 13 mail juhtus? Ma sain sinust aru. Ja mingil mulle seletamatul viisil mulle tundus, et ka sina mõistsid mind. Päriselt. Et sa kuulaksid ja saaksid minust aru. Kui palju kergendust ma tol päeval tundsin, et on olemas keegi, kes mind mõistaks. Selles päevast saati on see teadmine mind kandnud.
Võib-olla inimestena me ei taha kuulda nii palju "Ma armastan sind" kui "Ma mõistan sind." mis tähendab ka seda, et "Ma näen sind." ja "Ma võtan sind vastu." Sest sügavamal tasandil me tahame, et meid võetaks vastu sellistena nagu me oleme.
Tol päeval, ma kuulsin seda sinu hääles, selles kohas kus sinu hääl murdus. Sinu ohetes. Ma olen seal olnud, seal pimeduses. Ma tean, kui sügavaks võib see auk minna, et võib sootuks ära unustada, et valgus kunagi eksisteeris.
Ja ma tean samuti, kui palju jõudu ja julgust nõuab, et sealt välja tulla. Kui palju kannatust ja kui palju usku. Sa said sellega hakkama. Ma sain sellega hakkama.
Ohh, RH, kuidas ma tahaksin sinuga sellest rääkida. Kõigest. Ma tean, et sa kuulaksid ja vaataksid mulle otse silma. Et sa päriselt mind näeksid ja mina näeksid sind. Sellisena nagu sa oled.
Mis tol saatuslikul 13 mail juhtus? Ma sain sinust aru. Ja mingil mulle seletamatul viisil mulle tundus, et ka sina mõistsid mind. Päriselt. Et sa kuulaksid ja saaksid minust aru. Kui palju kergendust ma tol päeval tundsin, et on olemas keegi, kes mind mõistaks. Selles päevast saati on see teadmine mind kandnud.
Võib-olla inimestena me ei taha kuulda nii palju "Ma armastan sind" kui "Ma mõistan sind." mis tähendab ka seda, et "Ma näen sind." ja "Ma võtan sind vastu." Sest sügavamal tasandil me tahame, et meid võetaks vastu sellistena nagu me oleme.
Tol päeval, ma kuulsin seda sinu hääles, selles kohas kus sinu hääl murdus. Sinu ohetes. Ma olen seal olnud, seal pimeduses. Ma tean, kui sügavaks võib see auk minna, et võib sootuks ära unustada, et valgus kunagi eksisteeris.
Ja ma tean samuti, kui palju jõudu ja julgust nõuab, et sealt välja tulla. Kui palju kannatust ja kui palju usku. Sa said sellega hakkama. Ma sain sellega hakkama.
Ohh, RH, kuidas ma tahaksin sinuga sellest rääkida. Kõigest. Ma tean, et sa kuulaksid ja vaataksid mulle otse silma. Et sa päriselt mind näeksid ja mina näeksid sind. Sellisena nagu sa oled.
7 July
Pikalt arvasin ma, et ma loen sellepärast rohkem teada ja rohkem mõista. Kuid nüüd olen jõudnud sinna, kus saan aru, et ma loen selleks, et olla mõistetud. Olen lugenud sadu ja sadu raamatuid, kuid vahest nende seast leian ka selliseid, kus autor suudab kirja panna minu enda tundmused ja mõtted ning mõtlen, ahhaa ma pole üksi, keegi mõtleb ja tunneb ka nii. Ehk siis raamatud aitavad luua mul ühendust ülejäänud maailmaga, kus ma tunnen et olen seotud.
Kas sul on vahest ka niimoodi, et see miski on alati sinuga ja see miski on see mida sa kogu aeg teed, midagi mis on nii suur osa sinust ning mis tuleb nii loomulikult välja, aga sa ei märka seda. Ei teki mõtetki, et SEE ON SEE. Aastaid. Kuni ühel hetkel, tuleb äratundmine ja tabamus. Siis kui märgid muutuvad nii suureks ning ei saa enam teha nägu, et ei näe.
Kas sinul on niimoodi juhtunud?
Minul on.
Vahest oligi kirjutamine tema pärisosa, mida, mida ta ühel päeval ehk veel võiks teha, et lisaraha teenida.
Kui tugevalt see mind tabas. Kuidas ma ei märkanud seda, et mind tõmbas kogu aeg kirjanduse ja kirjutamise poole? Sõnad, laused, raamatud. See, milline jõud sõnades peitub, on mind alati lummanud. Kuidas üks sõna või lause võib pea peale keerata kogu maailma. Või üksainus raamat võib muuta elu.
Ja ma ei märkanud. Aastaid.
Kirjutamine on sinu üks tugevamaid külgi.
Jälle tabamus.
Mulle meeldib kuidas sa kirjutad.
Raamatud… need käivad kogu aeg minuga kaasas. Lapsepõlvest saati.
Ja kirjutamine. Ma ju kirjutan kogu aeg. Juhuslikke lauseid. Pihtimusi päevikusse. Isegi oma instablogisse. Seda armastan ma kõige rohkem. See on see, mis teeb mind elavaks.
Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli jumal.
Kas sinul on niimoodi juhtunud?
Minul on.
Vahest oligi kirjutamine tema pärisosa, mida, mida ta ühel päeval ehk veel võiks teha, et lisaraha teenida.
Kui tugevalt see mind tabas. Kuidas ma ei märkanud seda, et mind tõmbas kogu aeg kirjanduse ja kirjutamise poole? Sõnad, laused, raamatud. See, milline jõud sõnades peitub, on mind alati lummanud. Kuidas üks sõna või lause võib pea peale keerata kogu maailma. Või üksainus raamat võib muuta elu.
Ja ma ei märkanud. Aastaid.
Kirjutamine on sinu üks tugevamaid külgi.
Jälle tabamus.
Mulle meeldib kuidas sa kirjutad.
Raamatud… need käivad kogu aeg minuga kaasas. Lapsepõlvest saati.
Ja kirjutamine. Ma ju kirjutan kogu aeg. Juhuslikke lauseid. Pihtimusi päevikusse. Isegi oma instablogisse. Seda armastan ma kõige rohkem. See on see, mis teeb mind elavaks.
Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli jumal.
28 November
"Grandma, I'm tired. So tired of this life..."
"Take your tiredness, my child, and wrap it around yourself. Like a blanket in the cold winter months. Tiredness comes to make you a nest, to bring you to wear comfortable clothes, to make you sink into its warm embrace. I invite you to stay within yourself. Without strength, without thoughts, without actions. Like the snow that covers everything to soften the world, to make it muffled, to protect it from noise. Accept the flakes of your tiredness and let yourself be completely covered by them."
"I could die buried under there..."
"You will be reborn instead. Like the seed in the ground. Do not resist your weariness, do not reject it with a thousand actions, a thousand intentions, a thousand feelings of guilt. It just wants to take you by the hand and lead you to sink into the void. Right there, where the source of every inner strength lies. They taught us to be strong by resisting. But it is in surrendering that the true heroes emerge."
"I'm afraid, grandmother. What if fatigue will annihilate me?"
"My child, you are not afraid of tiredness but of losing control of yourself. The time has come for you to give yourself to life. And to generate together with it the most wonderful children: the fruits of your soul!"
Author: Elena Bernabè
Picture by Magic on Flickr
"Take your tiredness, my child, and wrap it around yourself. Like a blanket in the cold winter months. Tiredness comes to make you a nest, to bring you to wear comfortable clothes, to make you sink into its warm embrace. I invite you to stay within yourself. Without strength, without thoughts, without actions. Like the snow that covers everything to soften the world, to make it muffled, to protect it from noise. Accept the flakes of your tiredness and let yourself be completely covered by them."
"I could die buried under there..."
"You will be reborn instead. Like the seed in the ground. Do not resist your weariness, do not reject it with a thousand actions, a thousand intentions, a thousand feelings of guilt. It just wants to take you by the hand and lead you to sink into the void. Right there, where the source of every inner strength lies. They taught us to be strong by resisting. But it is in surrendering that the true heroes emerge."
"I'm afraid, grandmother. What if fatigue will annihilate me?"
"My child, you are not afraid of tiredness but of losing control of yourself. The time has come for you to give yourself to life. And to generate together with it the most wonderful children: the fruits of your soul!"
Author: Elena Bernabè
Picture by Magic on Flickr
18 June
2:19
Ma hoian ja armastan sind vaatamata.
Vaatamata su nõrkusele, argusele, ebakindlusele.
Ma hoian ja armastan ja hoian, vaatamata.
Ma hoian ja armastan sind. Ja pühin su pisaraid. Ja valu jagan pooleks.
Ma kuulan ja emban ja lasen sul olla. Lasen sul tunda kõik. Sa võid olla kõik.
Sa võid olla torm või päike, kastehein või hommikune udu. Sa võid heljuda tuules, lehtede sahinas, jäneste jäljedes. Sa. Oled. Kõik.
Ma lasen sul nutta, karjuda või raevutseda. Ja ma ütlen, et see on ilus. Ma aitan sul kiskuda maske. Rebida maha kõik mis on võlts. Ja ehitada uus, ethne, päris. Sina.
Ma hoian ja armastan sind vaatamata. Vaatamata.
Vaatamata su nõrkusele, argusele, ebakindlusele.
Ma hoian ja armastan ja hoian, vaatamata.
Ma hoian ja armastan sind. Ja pühin su pisaraid. Ja valu jagan pooleks.
Ma kuulan ja emban ja lasen sul olla. Lasen sul tunda kõik. Sa võid olla kõik.
Sa võid olla torm või päike, kastehein või hommikune udu. Sa võid heljuda tuules, lehtede sahinas, jäneste jäljedes. Sa. Oled. Kõik.
Ma lasen sul nutta, karjuda või raevutseda. Ja ma ütlen, et see on ilus. Ma aitan sul kiskuda maske. Rebida maha kõik mis on võlts. Ja ehitada uus, ethne, päris. Sina.
Ma hoian ja armastan sind vaatamata. Vaatamata.
Paljastus
Blogi pidamine nõuab järjepidevust. Ma tunnen, kui raske on ennast väljendada. Kui raske on kirjutada sellest, mis minuga toimub. Aga see on vajalik. Ma olen unustanud maalimise, joonistamise, kirjutamise ja lugemise oma lõbuks. Olen viimased 1.5 a teinud ainult seda, mis on mulle tulemuslikud ja kasu toovad. Ehk siis mis pikas plaanis mulle raha sisse tooksid. Ma olen kaotanud ennast, mängulisuse ja lusti. Ja selle tulemusena tunnen ma ärevust, kimbatust, masendust. Aga mitte kogu aeg. Ma tunnen ääretut tänulikkust, rõõmu, naudingut, armastust ka. Ja igapäevaselt tulevad taipamised ja joovastused. Kõik ei ole ka nii halb. Ma õpin rohkem elu tunnetama mitte ainult äärealadel hea-halb vaid tekkinud on ka pooltoonid. Ma olen teadlik. Olen õppinud armastama ka oma valu ja võtma oma pisaraid vastu kaastundega. Hoian ennast kõige suuremas pimeduses.
Miski on aga puudu… teadmine...tunne, et ma pean liikuma edasi. Et olen oma rajast kõrvale läinud ja see kutsub mind tagasi. Mõistusehääl lööb häirekellad ja juba leiangi ennast tegevuste unustusse.
Mu tähelepanu on nii hajutatud ja ma ei suuda keskenduda. Ma teen ühte, teist ja järsku juba kümnendat asja. Sama hoomamatud on ka minu mõtted. Nagu lained, mis tulevad ja lähevad ja tulevad ja lähevad.
Ärevus vahetub muretsemisega. Muretsemine tardumisega. Tardumine ahastusega. Ja nii ringiratast.
Ma tahaksin minna metsa täiesti üksinda. Kõndida mööda rada vaikuses ja tuulte sahinas. Tahaksin et tuul paitaks mu põski. Tahan sukelduda jõkke. Lasta vulinal ennast kanda. Tahaksin nii väga uppuda hetkesse, et unustada kes ma olen või siis jõuda Endani ning ühineda Kõiksusega. Olla kõigega üks.
Ma tahan tunda hoitust ja kõikehõlmavat armastust. Ma tahan olla armastus.
Miski on aga puudu… teadmine...tunne, et ma pean liikuma edasi. Et olen oma rajast kõrvale läinud ja see kutsub mind tagasi. Mõistusehääl lööb häirekellad ja juba leiangi ennast tegevuste unustusse.
Mu tähelepanu on nii hajutatud ja ma ei suuda keskenduda. Ma teen ühte, teist ja järsku juba kümnendat asja. Sama hoomamatud on ka minu mõtted. Nagu lained, mis tulevad ja lähevad ja tulevad ja lähevad.
Ärevus vahetub muretsemisega. Muretsemine tardumisega. Tardumine ahastusega. Ja nii ringiratast.
Ma tahaksin minna metsa täiesti üksinda. Kõndida mööda rada vaikuses ja tuulte sahinas. Tahaksin et tuul paitaks mu põski. Tahan sukelduda jõkke. Lasta vulinal ennast kanda. Tahaksin nii väga uppuda hetkesse, et unustada kes ma olen või siis jõuda Endani ning ühineda Kõiksusega. Olla kõigega üks.
Ma tahan tunda hoitust ja kõikehõlmavat armastust. Ma tahan olla armastus.