Veebruaris võttis mind üle ärevus, mis kandub nüüd edasi märtsikuusse. Rinnus on raske, süda klopib, mõtted võistlevad üksteisega. Ma tunnen justkui mu peas oleks kirves, mida ma ei suuda välja tõmmata. Keerleb mõte, et "mis ma tegema pean, mis nüüd saab" kuigi midagi hullusti pole. Ma ei suuda lõdvestuda. Ma ei suuda mõtetel lasta vaibuda. Jalutamine aitab. Voodis vedelemine ja enda haletsemine ei aita. "Kas ma teen midagi valesti, kas midagi on jäänud mulle märkamata...miks ma nii tunnen"
Sotsiaalmeedia teeb ka ärevaks. Ma leian ennast võrdlemas teistega. Ja kui piinlik seda tunnistada ka poleks, siis ma mõtlen miks rohkem inimesi mu TT lehte ei jälgi, kas kõik on nii halb? Kas on midagi mida ma saan paremaks teha? Mida…
Ma tunnen, et see kõik tuleb läbi suure pingutuse ja läbi suure surve. Mõtlen kõike nii läbi ja lõhki ning ajan end lõpuks täiesti pingesse. Kas ma pean tegema ilusamaid pilte, kirjutama vaimukamaid tekste, pean tegema endast paar prof pilti, kas pean ostma reklaami sisse. Aga tegelikult ei ole mõte ju selles. Ma lihtsalt tahan rahuldada oma ego, kes nõuab välist tunnustust ja kinnitust. Ja ma teen seda kõike täiesti valedel põhjustel ju siis.
Ma olen segaduses ja sassis. Või ma ei peaks üldse mitte midagi tegema.

HINDA SÜGAVALT SISSE-VÄLJA.