Ma mäletan, et kui oli aeg kooli minekuks, siis paljud soovitasid mind jätta lasteaeda veel üheks aastaks. Arvati et ma pole piisavalt "valmis" ja "arenenud". Siis ma juba tundsin, et "ma jään teistest kuidagi alla" "ma olen teistest halvem, nõrgem, rumalam". Kui täpsem olla, siis ma tundsin, et ma pole selline nagu teised ja minul oleks justkui midagi viga. Mäletan kuidas enne 1 klassi aktust läksin paaniliselt ema juurde ja ütlesin:"Aga kuidas ma kooli lähen kui ma lugeda ei oska. Ma pean kiiresti selle ära õppima." Sest see laps tundis, et ta ei taha teistest halvem olla ja teised lapsed juba oskavad kõike. Ema rahustas mind ja ütles, et ma lähengi kooli, et õppida lugema. Kuna ma olen kakskeelsest perest ja esimene keel on mul vene keel, siis see võis olla põhjuseks miks mul oli lasteaias raskem kui teistel. See on põhjus, miks esimesed kaks klassi olin ma vanematele pettumuseks, enda arvates. Kui ma mõtlen sellele ajale, siis ma mäletan, et esimeses klassis ma ei saanud aru, mida minust tahetakse ja mida ma pean tegema. Ema töötas kogu aeg ja ta eesti keel logeles, nii et minule abiks ta väga ei saanud olla. Ma pidin kõike ise nuputama. Ega mu hinded väga head polnud. Kui muidu esimeses klassis olid teistel kõik viied, siis minul võis vabalt ka kolm olla. Nüüd ma alles mõtlen, mida kuradit, miks lastele üldse hindeid pannakse. Täiesti arulage. Tänapäeval vist enam niimoodi pole. Tollal ma seda ei teadnud, ei mõistnud ja lihtsalt tundsin, et see ei vasta ootustele. Mina ei vasta ootustele. Selles vanuses ma tundsin, et ega tegelt minult palju keegi loodagi.
Kasuisa ei saanud mulle samuti abiks olla, sest mäletan eredat üht olukorda, 1 klassis, kus pidin harjutama järgmiseks päevaks lugemist. Lugesin kasuisale ja ta läks täiesti närvi ning ütles mulle midagi väga halvasti, mille peale ma läksin teisse tuppa ja puhkesin nutma. Ma ei oska täpselt öelda, mida ta ütles, aga need sisendused mis jäid sellest olid:"Ma ei oska midagi. Mul on midagi viga. Ma olen saamatu." Ma tean et ema oli seal kõrval, aga ma tunnen, et ega ta osanud mind lohutada… See sisendus on jäänud painama mind terve elu. Siiani kardan, et keegi ütleb mulle midagi halvasti. Ütleb, et mis sul viga on, et ahh miks sa seda ei oska.
Kui ma sellele olukorrale mõtlen, siis ma lähen täiesti pisaraisse, sest see väike tüdruk elab ikka veel minus. Ta ikka arvab, et ta ei oska midagi või tal on midagi viga. Ta siiani kardab, et keegi läheb endast välja ja karjub ta peale. 19 aastat hiljem alles mõistan, millist koormat ma endas kannan. Alguses see teeb kurvaks, siis vihaseks ja siis jälle kurvaks. Aga sellega ei lahenda seda olukorda. See laps ikka vajab tuge ja hoolt, sest keegi pole talle öelnud, et ta on imeline ja ta ei peagi kõike kohe oskama ning üldse poogen need hinded, ning et ta vanemad on ise sassis. Sest tema jaoks on kõik, mis ta vanemad ütlevad, tõsi. Ta ei oskagi kahelda. Lähme selle juurde, mida ma tegin.
Ma läksin tagasi sellesse olukorda. 1 klassi, sinna sadama tänava korterisse esimesele korrusele, elutuppa. Ma mäletan seda sisutust nii hästi. Kõiki neid tube. Ma istun koos kasuisaga ja üritan lugeda ning mul ei tule välja. Või ma ei saa millestki aru. Ma tunnen, et olen ebaõnnestunud ja et mul on tohutult valus. Ma lähen teisse tuppa ja puhken nutma. Nüüd sisenen mina täiskavanuna, nimetame teda suureks A`ks. Suur A siseneb korterisse, vaatab oma ema, siis kasuisa ja läheb sinna tuppa. Ta tuleb rahulikult, vaikselt ning hakkab silitama selga. Nimetame minu väikest koopiat, siis väikseks A`ks. Väike A arvab, et see on ema, aga see on tegelikult võõras tädi. Ta ei tunne seda tädi, aga ta tundub väga tuttav. See tädi on nii ilus ja ta naeratab ning ütleb:"Sa võid nutta nii palju kui soovid. Ma olen siin ja ootan sind ära." Väike nutab mõnda aega ja kui pisarad saavad otsa, siis ta tunneb kuidas ta rahuneb ja see hell silitus seljas annab talle turvatunde. Suur A näeb, et laps on rahunenud ning lausub:"Kas lähme proovime lugeda?"
Väike A läheb silmapilkselt krampi ja raputab pead. Ta ei taha enam valmistada pettumust teistele inimestele. Ta ei tule enam sellega toime.
Suur A noogutab ja ütleb:"Ma mõistan, miks sa ei soovi enam lugeda. Sa ei saanud täpselt aru, kuidas see asi käib ja sinu kasuisa läks su peale pahaseks ja ütles sulle midagi, mis pani sind tundma justkui sa oled halb ja ei saa sellega hakkama." Väike A noogutab.
"Ma tean seda armas. Aga kui ma ütlen sulle, et sa ei peagi seda oskama. Ja on täiesti normaalne, et sul see ei tule sul alguses välja. Minul oli ka niimoodi."
Väike A kuulas hoolikalt ja küsis:"Kas ma siis pole halb, kui ma kohe ei oska?"
"Muidugi mitte! See, et sa midagi teha ei oska või sul läheb sellega kauem aega, siis see ei muuda sind halvaks. Sa oled väga tähtis! Mõnede asjade õppimine võtabki sul rohkem aega, teiste ajadega läheb sul jällegi kiiresti. Kas lähme proovime veel? Mida rohkem sa harjutad, seda rohkem hakkab sul välja tulema. Ma olen siin ja toetan sind."
Väike A tundis selle tädi heatahtlikkust ja lahkust. Ta oli kindel, et tema ei hakka pahandama, kui tal lugemine ei tule välja. Ta tundis et võib eksida ja selle peale ei lähe ta närvi.
Suur A võttis väike A käest kinni ja juhatas ta laua juurde. Nad võtsid välja aabitsa ja hakkasid lugema. Alguses ei tulnud väiksel A välja ja ta läks selle pärast pingesse, suur A aga silitas ta selga ja ütles, et sellest pole midagi ning aitas veelkord tähti silp silbi haaval hääldada. Ta soestas silpe loomadega ja tegi naljakaid häälitsusi. Väike A puhkes turtsatas mitu korda naerma. Ta tundis, kuidas pinge hakkas maanduma ning peagi märkas ta end tervet teksti ladusalt lugemas.
"Mul tuligi välja! Ma sain hakkama," hüüatas pisi A.
Suur A nearatas laialt ja kallistas teda:" Muidugi tuli sul välja. Sa saad kõigega hakkama, kuid vaid annad endale aega ja usud endasse! Mina tean seda."
Väike A tundis kuidas need sõnad puudutasid teda. Temas tärkas kindlus ja heameel.
Kui nad koolitükiga valmis said, siis suur A pakkus välja minna mänguväljakule mängima. Ta väljusid korterist ja sammusid rõõmsalt mänguväljakule. Suur A küsis palju tema kohta, mis talle meeldib teha ja mida ei meeldi.
Nad mängisid mänguväljakul nii kaua kui jõudu oli ning siis oli vaja koju minna. Suur A juhatas väikse A koju ja ütles:"Pisi, ma nüüd lähen, aga ma ma olen sinu jaoks olemas igakord, kui sa paned käe südamele ja ütled, ma olen siin." Suur A pani käe pisi A`le südamele ja lausus:"Ma olen siin." Väike A pani oma käe südamele ja ütles:"Ma olen siin."
"Igakord kui sa tunned kurbust, muret, viha, pettumust, ängi, üksindust või mis tahet tunnet. Siis pane oma käsi südamele ja ütle, ma olen siin ja ma tulen su juurde. Ma olen sinu jaoks alati olemas, siin ja praegu. Ma valvan ja hoian sind, siis kui sa seda vajad. Ja ma vaatan ja jälgin, kuidas sa särad."
Väikse A silmad läksid vesiseks ja nad embasid üksteist. Ta kordas sosinal: ma olen siin, ma olen siin, ma olen siin, kartes et see läheb tal meelest. Aga see ei läinud tal meelest.
Ta läks koju tagasi ja ütles pea püsti oma emale ja kasuisale:"Ma õppisin ja mängisin täna tädiga, kes nüüd valvab ja hoiab mind igavesti. Ta ütles, et ma olen imeline ja saan kõigega hakkkama. Ta ütles, et ma ei pea teie jaoks hea tüdruk olema ja võin tunda kõiki tundeid. Ta laseb mul nutta ja olla kurb, ta laseb mul olla rumal ja teha vigu. Sest tema jaoks olen ma tähtis ja oluline vaatamata kõigele." Sellest väiksest tüdrukust õhkus kõigutamatu usk ja kindlus. Ta nägi kuidas emal läksid silmad vesiseks ning kasuisal vajusid silmad häbist alla.
Ta sammus lauldes oma tuppa ja vajus voodisse. Enne magamajäämist lausus ta:"Ma olen siin." Ja tunnetas kuidas ta keha täitus soojaga ning igalt poolt õhkus armastus ja lahkus. Ta jäi sügavalt magama.