Umbes nädal tagasi sain ma sõnumi ühelt ettevõttelt, et kas ma oleksin huvitatud uutest väljakutsetest ja kuna töö vahetuse mõtted on mul ikka mõlkunud tükk aega, siis vastasin kohe JAH! Mitte aga inimesena, kes hädasti ja lootusetult otsib endale uut tööd, vaid inimesena kes soovis lihtsalt näha, mida üldse tööturg pakub. Esimene vestlus värbajaga oli väga meeldiv ja sain öelda ka oma palganumbri(mis alguses ehmatas mind ära, et ma julgesin selle summa välja öelda :D) millega oleksin nõus tööle asuma. Siis sain n.ö teisse vooru, mis samuti oli tore ja ka lõpus sain öelda oma palga miinumumi. Olin ka otsustanud enda jaoks, et alla selle ma ei kaalugi töökohta vahetamast, sest krt TEA OMA VÄÄRTUST :D Siis tuli kolmas vestlus inglise keeles, kus mind täiega pommitati küsimustega ja seal tundsin juba suuremat ebamugavust, aga sain kenasti toime. Olin ise ka üllatunud kui osav ma tegelikult selles olen. Siis öeldi mulle, et noh neil on teised kandidaadid ka ja annavad mulle lähiajal teada, et kas ma sobin. Ma olin täiega elevil. Mõtlesin, johhaidiii kui ma selle palga kätte saan, siis ma teen küll tuult oma vanast töökohast (KUIGI MA VÄGA HINDAN SEDA), aga noh elu on kallimaks läinud ja ega üksnest arengust sa ennast ära ei toida. Sain kauaoodatud kõne ja tuli kogu see plämä " meil on siin ka teised kandidaadid, kellel on rohkem cvs kirjas kui sul ....(oukeiokei, päris nii ta ei öelndud, aga andis mõista, et teised oli ka kõvad kandidaadid ja et ma peaksin end erilisena ja puudutatuna tundma, et nad mind valivad) aga me väga tahaksime sind näha meie poodi juhtimas. " Omgg ma olin nii õnnelik ja mõtlesin, PÄRISELT KA VÕI. Ja siis tuli suur AGA… "aga palk mida me juhatajale pakkuda saame on see, kindlasti on olemas võimalus end tõestada ja edasi liikuda ning rohkem teenida" MINE PERSSE :D mida sa ajad. Siis ma olin nagu, et nalja teete või. Et ma liiguksin oma pepuga mugavalt sätitud kohast KUHU....ettevõttele lihtsalt niisama käibet tõstma, oma energiat jagama, oma tarkusi ja kogemusi SELLE EEST VÕI? No way. Kuigi ma lubasin, et tulen kauplustega siiski tutvuma, siis peale Anderi vestlust mis oli ühesõnaga "midaperset, saada nad kukele" olin kohe saatnud meili et ma pole huvitatud. Oijaaa, mul on kindlasti palju õppida. Konkreetsust, enesekindlust ja enesepiiride kehtestamist. OMA AJA AUSTAMIST. TEA KURAT OMA VÄÄRTUST. Oi, ma peaksin kindlasti raamatu sellest kirjutama. Ma olen pettunud, aga see oli väga väärtuslik õppetund mulle.