Blogi pidamine nõuab järjepidevust. Ma tunnen, kui raske on ennast väljendada. Kui raske on kirjutada sellest, mis minuga toimub. Aga see on vajalik. Ma olen unustanud maalimise, joonistamise, kirjutamise ja lugemise oma lõbuks. Olen viimased 1.5 a teinud ainult seda, mis on mulle tulemuslikud ja kasu toovad. Ehk siis mis pikas plaanis mulle raha sisse tooksid. Ma olen kaotanud ennast, mängulisuse ja lusti. Ja selle tulemusena tunnen ma ärevust, kimbatust, masendust. Aga mitte kogu aeg. Ma tunnen ääretut tänulikkust, rõõmu, naudingut, armastust ka. Ja igapäevaselt tulevad taipamised ja joovastused. Kõik ei ole ka nii halb. Ma õpin rohkem elu tunnetama mitte ainult äärealadel hea-halb vaid tekkinud on ka pooltoonid. Ma olen teadlik. Olen õppinud armastama ka oma valu ja võtma oma pisaraid vastu kaastundega. Hoian ennast kõige suuremas pimeduses.
Miski on aga puudu… teadmine...tunne, et ma pean liikuma edasi. Et olen oma rajast kõrvale läinud ja see kutsub mind tagasi. Mõistusehääl lööb häirekellad ja juba leiangi ennast tegevuste unustusse.
Mu tähelepanu on nii hajutatud ja ma ei suuda keskenduda. Ma teen ühte, teist ja järsku juba kümnendat asja. Sama hoomamatud on ka minu mõtted. Nagu lained, mis tulevad ja lähevad ja tulevad ja lähevad.
Ärevus vahetub muretsemisega. Muretsemine tardumisega. Tardumine ahastusega. Ja nii ringiratast.
Ma tahaksin minna metsa täiesti üksinda. Kõndida mööda rada vaikuses ja tuulte sahinas. Tahaksin et tuul paitaks mu põski. Tahan sukelduda jõkke. Lasta vulinal ennast kanda. Tahaksin nii väga uppuda hetkesse, et unustada kes ma olen või siis jõuda Endani ning ühineda Kõiksusega. Olla kõigega üks.
Ma tahan tunda hoitust ja kõikehõlmavat armastust. Ma tahan olla armastus.