Kas sul on vahest ka niimoodi, et see miski on alati sinuga ja see miski on see mida sa kogu aeg teed, midagi mis on nii suur osa sinust ning mis tuleb nii loomulikult välja, aga sa ei märka seda. Ei teki mõtetki, et SEE ON SEE. Aastaid. Kuni ühel hetkel, tuleb äratundmine ja tabamus. Siis kui märgid muutuvad nii suureks ning ei saa enam teha nägu, et ei näe.

Kas sinul on niimoodi juhtunud?

Minul on.

Vahest oligi kirjutamine tema pärisosa, mida, mida ta ühel päeval ehk veel võiks teha, et lisaraha teenida.

Kui tugevalt see mind tabas. Kuidas ma ei märkanud seda, et mind tõmbas kogu aeg kirjanduse ja kirjutamise poole? Sõnad, laused, raamatud. See, milline jõud sõnades peitub, on mind alati lummanud. Kuidas üks sõna või lause võib pea peale keerata kogu maailma. Või üksainus raamat võib muuta elu.

Ja ma ei märkanud. Aastaid.

Kirjutamine on sinu üks tugevamaid külgi.

Jälle tabamus.

Mulle meeldib kuidas sa kirjutad.

Raamatud… need käivad kogu aeg minuga kaasas. Lapsepõlvest saati.

Ja kirjutamine. Ma ju kirjutan kogu aeg. Juhuslikke lauseid. Pihtimusi päevikusse. Isegi oma instablogisse. Seda armastan ma kõige rohkem. See on see, mis teeb mind elavaks.

Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli jumal.